Algus

Ja kohe ongi 1.september..
Siinkohal mõned psühholoogi nõuanded värske koolilapse vanematele:

Tehke selgeks lapse koolitee. Vajadusel käige see koos läbi. Ja mitte üks vaid mitu korda.

Aita lapsel järgmiseks päevaks ette valmistuda - kontrollige koos, kas kotis on kõik järgmiseks päevaks vajalik.

Aita lapsel õpiharjumust kujundada ning oma aega planeerida! Tehes algul koos koduseid ülesandeid, saab laps üsna pea selgeks, kuidas end ise järgmiseks koolipäevaks ette valmistada.

Aita ka sisuliselt õppida! Kui laps tuleb abi küsima või kõrvalt vaadates on näha, et ta ei saa enam ise edasi, peaks pakkuma abi. Püüa selgust saada, mis jääb arusaamatuks ning seejärel lahendage koos ülesanne läbi. On kasutu, kui kergema vastupanu teed minnes teha lapsele ülesanded ära. Ta omandab sel juhul osa puudulikult.

Hoia kontakti kooliga! Klassijuhataja käest saab infot nii lapse õppimise kui ka suhtlemise kohta ja võimalikele kitsaskohtadele saab jälile juba eos.

Jälgi lapse puhkerežiimi! Kuna kooli algus on nii emotsionaalselt kui ka vaimselt koormav, võib lapsel suureneda puhkuseks vajalik uneaeg, kindlustage lapsele tervislik toitumine ja piisav viibimine värskes õhus.

Leia võimalusi tasakaalustada lapse vaimselt ühekülgset ja koormavat argipäeva. Trenn, ühised ettevõtmised, külaskäigud sõprade poole ja kodused puhkeõhtud aitavad säilitada tasakaalu nii lapse sees kui tema ümber.

Kuula ja toeta oma last! Et uue info ja kogemuste tulvaga valutumalt toime tulla, vajab laps kedagi, kes kuulaks ja vajadusel ka nõu annaks. Kõige parem on selleks oma ema või isa.

Rahu, ainult rahu! Kooli algus on pingeline ning nõudlik ajajärk ka vanemale. Aga ärge muretsege, see läheb mööda! Esialgsed pingutused kannavad juba üsna pea vilja, kui laps on omandanud oskuse ise oma koolielu korraldada ning vastutada oma töö "õppimise" eest.

Autor: Hele Kanter

"Laps läheb kooli"

Ja veel..
Lugedes  Loone Otsa raamatut "Juba kooli!" leidsin lisaks kasulikele nõuannetele ka ühe toreda luuletuse meeldetuletuseks meile kõigile:

Kaasaegsel emal pole üldse aega.
Ta vaevalt ütleb tere ja head aega.
Ja moodne laps lööb ise elus läbi,
saab hakkama, ei perele tee häbi,
teab arvutit, saab igas aines viisi,
kuid tegelikult tahaks vanaviisi,
et emal oleks pehmed käed ja süli,
et isa ütleks: "Ei, sa ei tee tüli",
et õde õhtuti loeks talle ette
ja memme paneks vahtu vannivette
ja pere kinos käiks kõik kambakesi,
koos kooke küpsetaks ja leiaks linnupesi.

Kalendris punasega kirjas, näe,
võiks olla lapse ja ta pere päev!