Nädal läbi Raheli silmade

Esmaspäev oli meil tavaline, aga mõned meie klassist õppisid liikumispeo tantsu selgeks ja mina ka. Teisipäeval oli tavaline koolipäev. Nagu ka kolmapäev. Neljapäeval oli meil liikumispidu ja me tantsisime õpitud tantsu. Me jäime teiseks. Reedel käisime õpetaja Marju juures ja tänasime õpetajat, et ta meid aitas. Oli tore nädal.

Rahel

Aitäh Rahelile! Aega võttis, aga asja sai. :)

Nädala lõpus uurisin lastelt, mis neile sel nädalal meeldis ning mis mitte nii väga. Meeldivate sündmustena toodi välja esinemine liikumispeol ja kunsti-tööõpetuse rühmatöö "Inimesed".


Mitte nii meedivate asjade hulka kuulusid näiteks mahapillatud taldrik, saadud märkus, poiste lollitamine, põetud haigus jms.
Ja veel üks tsitaat, mis vajab minupoolset selgitamist. Ja võib-olla ka mõne lapse puhul kodust selgitustööd.

" Halb oli see, et õpetaja andis nendele, kes ei tantsinud, kommi ja meie nägime vaeva tantsuga." 

Arvan, et jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm - kahekordne rõõm. Ja oleks ju tore oma rõõmu jagada!
Tantsulapsed said kingituseks kommipaki, mille me nende vahel ära jaotasime, iga laps sai kolm kommi. Järelejäänud kaheksat karamelli oli raske õiglaselt kaheteistkümne lapse vahel ära jagada, seepärast tegin ettepaneku anda need kommid lastele, kes ei esinenud. Siis saavad ka nemad osa rõõmust ja ehk osalevad ka järgmisel aastal liikumispeol. Ei osanud oodatagi, et selline otsus mõned lapsed endast nii välja viib ja valjuhäälse protesti esile kutsub...

On siis tõesti nii raske olla pisut lahkem, osavõtlikum, sõbralikum..?

Olukord sai lahendatud, kuid okas jäi hinge.